Head Rahvuskongressist osavõtjad! Austatud daamid ja härrad!
Kui me mõtleme tänavuste ESTO päevade üldpealkirjale „Meie tulevik“ ja tänase Rahvuskongressi teemale „Globaalsed Eestlased“, siis on minu arvates kohane meenutada Vabariigi Presidendi Kersti Kaljulaidi poolt ESTO 2019 avamisel 28. juunil Helsingis öeldut: „Me kõik oleme eestlased, ükskõik, kas elame Räpinas või Emmastes või hoopis Helsingis või Montrealis. Ma arvan, et termin „väliseestlane“ on oma aja ära elanud. Maailm on muutunud ja praegu oleme eestlased igas maailma paigas.“
Ma olen Vabariigi Presidendiga täiesti nõus. Tegelikult on iga eestlane olnudki globaalne eestlane ju ükskõik millisel ajal, on ta siis elanud Eestis või mõnes teises riigis. Kuigi me oleme võinud kasutada (ja tõsi, kasutame tavakeeles ilmselt edaspidigi) mõisteid kodu- ja väliseestlane, siis küsigem – kas selliste maailmanimede, suurte Eesti vaimuinimeste puhul nagu näiteks Roman Toi, Gustav Ernesaks, Marie Under, Lennart Meri, Neeme Järvi ja paljud teised, on üldse võimalik kasutada mingit vähemat mõistet kui globaalne eestlane? Need on inimesed, kes on elanud või kes on elamas oma elu Eestile, kes on teinud Eesti suuremaks. Nii nagu ka näiteks Andres Taul, viimane eksiilis tegutsenud Eesti luterliku kiriku peapiiskop, kes nägi oma suurt missiooni selles, et saaks olema taas üks ülemaailmne eestlaste luterlik kirik, keskuse ja peapiiskopiga Tallinnas. Selle eesmärgi saabudes loobus ta ise kirikujuhi, peapiiskopi kohast ja jätkas piiskopina.
Kui mitmed põlved paguluses elavatest eestlastest pühendusid eestlaseks olemisele ja vabadusvõitlusele okupeeritud Eesti eest, siis nüüd, kus Eesti on juba ligi 30 aastat vaba ja iseseisev riik, on meil uued väljakutsed, uued küsimused.
Mis on meie kõige nö magusam eripära ja kuidas seda maailmale parimal moel tutvustada? Kas on see Eestimaa loodus? Või hoopis e-riik ja laulurikas lähiajalugu? Või hoopis nutikad iduettevõtted, majandus? Kogu maailm teab Arvo Pärti ja Skype`i, Transfer Vise`i ja tuntakse ka Eesti koorimuusikat, suitsusauna ja muusikuid.
Mida ootame globaalselt võrgustikult? Mida pakume selles osalejaile? Hingepidet, osalust ja ühtekuuluvust? Võimalusi ettevõtluseks ja koostööks? Võimalusi investeerida?
Mida vajame, et toetada globaalse eestluse toimimist? Mida saab teha ettevõtja, riik või kodanikuühiskond?
Praegune valitsusliit lõi taas, pärast kümneaastast vaheaega, valitsuse koosseisus rahvastikuministri ametikoha. Peaministri korralduses, millega rahvastikuministri ülesanded määratleti, on rahvastikuministri ülesandeks ka – ma kasutan antud juhul siis ka ise küll taas seda mõistet – „väliseesti kogukondade kaasamine“. See on ülesanne ja valdkond, mida ma soovin täita suure rõõmu ja vastutustundega.
Kuidas me jõuame väikese rahvakilluna vastu seista globaliseerumise survele? Mida saame õppida ja üle võtta teistelt väikerahvastelt – iirlastelt, šotlastelt või Põhjala rahvastelt? Ning vastutus selles valdkonnas on kahtlemata päris suur. Valitsusliidu leppes on seatud eesmärgiks algatada Globaalse Eesti programm ülemaailmse Eesti kogukonna aktiveerimiseks ja kaasamiseks. Valitsusliit kinnitab, et toetatakse eesti rahvuskultuuri tutvustamist ja viimist laia maailma ning eesti keele ja kultuuri hoidmist, arendamist ja uurimist, kaasates meie kogukondi välismaal ja hea tahte saadikuid. Valitsuses on kokku lepitud, et Globaalse Eesti programmi eelnõu peab olema valmis hiljemalt juuliks 2020.
Ma näen ühe väga olulise arutelukoguna Globaalse Eesti programmi koostamises ülemaailmse eestluse koostöökomisjoni, mille valitsus moodustas käesoleva aasta 20. juunil. Kui tuletame meelde selle valitsuskomisjoni sünnilugu, siis peame minema tagasi eelmise aasta maikuusse, mil Tallinnas oli koos Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu. Kesknõukogu pöördus valitsuse poole ettepanekuga asutada Eesti Vabariigi Valitsuse ja Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu Globaalse Eestluse Ühishuvide Komisjon, et määratleda põhimõtted, kontseptuaalsed lähtekohad ja tegevusvaldkonnad, milles Eesti Vabariigi Valitsus ja Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu omavad ühiseid huvisid ja tunnetavad ühist vastutust.
Haridus- ja Teadusministeerium asus seejärel selle komisjoni moodustamist ette valmistama ning selle aasta talvel olid komisjoni moodustamise dokumendid juba ka ministeeriumide kooskõlastusringil. Siis tulid aga peale Riigikogu valimised ning nii jäi komisjoni moodustamisega edasiminek juba uuele valitsusele, mida ma kohe oma ametiaja alguses ka rõõmuga teha võtsin.
Ma olen väga tänulik oma kolleegidele-ministritele, kes on olnud valmis selle komisjoni töös osalema – haridus- ja teadusministrile, kultuuriministrile, sotsiaalministrile, välisministrile ning väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministrile. Olen väga tänulik Ülemaailmsele Eesti Kesknõukogule algatuse eest see komisjon moodustada ning oma esindajate saatmise eest sellesse komisjoni, nagu ka Eesti Rahvuskomiteele Ühendriikides, Rootsi Eestlaste Liidule ja Eestlaste Kesknõukogule Kanadas. Lisaks nende organisatsioonide esindajatele hakkavad komisjoni kuuluma ka Rahvuskaaslaste programmi nõukogu kaks esindajat ning Integratsiooni Sihtasutuse esindaja ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku esindaja.
Mul oli juba maikuus rõõmus ja töine kohtumine kõigi nende inimestega, kes on komisjoni liikmeteks nimetatud äsjamainitud katusorganisatsioonide poolt. Oleme kavandanud komisjoni esimese koosoleku septembrikuusse ning ma loodan väga, et siis suudame astuda juba jõudsa sammu edasi Globaalse Eesti programmi ettevalmistamisel. Kindlasti saab olema selles töös väga tähtsaks koostööpartneriks ka mittetulundusühing Globaalsed Eestlased, mis on moodustatud samade organisatsioonide poolt. Selle mittetulundusühingu tegevuse alustamiseks on omapoolse toetuse eraldanud ka Eesti riik.
Enne seda, kui ma peatun mõningatel momentidel, mis minu arvates peaksid kindlasti saama tähelepanu Globaalse Eesti programmis, loen ma ette mõned punktid sellest Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu poolt eelmisel aastal tehtud ettepanekust koostöökomisjoni moodustamise kohta. Need punktid, millega põhjendati selle komisjoni moodustamise algatust, saavad kindlasti olema nurgakiviks, mida pidada silmas loodavas programmis. Seal märgiti järgmist:
-
väljaspool Eestit elavatel eestlastel on tahe aidata kaasa Eesti riigi ja rahva huvide edendamisel asukohariikides, näiteks eesti keele õpetamine, Eesti kultuuri säilitamine;
-
väljaspool Eestit elavad eestlased on suureks potentsiaaliks ja hindamatu ressursiks oma asukohariikides Eesti riigi ja rahva huvide tutvustamisel, näiteks äri ja ettevõtluse võrgustiku arendamine, Eesti kultuuri tutvustamine;
-
Eesti rahva tulevik sõltub tulevate põlvkondade järelkasvust, mille tõttu peab väljaspool Eestit elavate eestlaste tugevusi, vajadusi ja ühiseid huvisid uurima ning nende püüdlusi ja jätkusuutlikkust ühiselt toetama;
-
olemasolevad välismaal elavate eestlaste ning erinevate Eesti Vabariigi ministeeriumite ja nende ametkondade vahelised tegevusvaldkonnad ja suhted vajavad tugevdamist.
Loomulikult ei alusta me Globaalse Eesti programmi koostamist ju tühjalt kohalt, vaid meil on olemas paljude aastate pikkune ühine ülemaailmne tegevus Rahvuskaaslaste programmi näol. Ma olen väga tänulik kõigile inimestele, kõigile ministeeriumidele, asutustele ja organisatsioonidele, kes on osalenud nende programmide koostamises ja elluviimises.
Ma usun, et meie kõigi unistus on see, et Globaalse Eesti programm saaks haarama rohkem valdkondi ja tegevusi, kui neid on olnud Rahvuskaaslaste programmis. Dünaamiliselt arenev elu, uued võimalused ning nii globaalsed kui kohalikud väljakutsed on need, mis kindlasti julgustavad meid mõtlema ja unistama senisest suuremalt. Ma arvan, et mitte ükski hea idee ei tohiks jääda esitamata kartuses, et võibolla on see teostamatu või kas selle teostamiseks on ikka raha.
Jah, tõsi on see, et nii nagu kõigi riiklike programmide puhul, tuleb ka selle programmi puhul arvestada nende rahaliste võimalustega, mis Eesti riigil on. Riigieelarvet puudutavad soovid ministeeriumide poolt on alati suuremad kui on riigieelarve võimalused. Ma olen veendunud, et nii mina kui me kõik ühiselt leiame, ja väga paljuski on seda kinnitanud ju ka ülemaailmse eestlaskonna senine tegevus, et Globaalne Eesti, ülemaailmne eestlus, ei ole mitte ainult kitsalt Eesti riigi ja valitsuse asi, vaid on täiesti loomulik ja enesestmõistetav, et see on kogu ülemaailmse eestlaskonna asi. Ning mitte ainult asi, vaid auasi! Kui me suudame Globaalse Eesti programmi koostada ja ellu viia selliselt, et see on meie kõigi ühine asi, siis suudame kindlasti ühiselt mõelda ka sellele, kuidas üks või teine tegevus kõige paremini ellu viia, pidades silmas mitte ainult riigi ressursse, vaid ka ettevõtjate ja kodanikuühiskonna ühist panust. Ma usun, et just selline ühistegevus ja paindlik lähenemine programmi tegemisele ja elluviimise võimalustele võimaldab kaasata ka kõiki neid häid ideid, mis võibolla muidu võiksid jääda teostamata. Seega kutsun ma teid kõiki üles olema julged ja loovad ning esitama mulle otse või oma organisatsioonide kaudu kõikvõimalikke ettepanekuid ja mõtteid, mida te uues Globaalse Eesti programmis sooviksite näha.
Järgnevalt mõned sisulised märksõnad, mis minu arvates peaksid Globaalse Eesti programmis oma väljundi ja tegevuskava leidma. Ma vabandan, et ma hetkel ei puuduta neid teemasid, mis seonduvad nii-öelda ajalooliste eestlaste kogukondadega näiteks Rootsis, Kanadas, USAs. Need on küsimused, mida kindlasti saame käsitleda koostöökomisjonis, kus just nendes riikides olev eestlaskond on esindatud, ning kõik tähelepanekud teie rõõmudest, muredest, võimalustest ja vajadustest on loomulikult alati olulised ja oodatud.
Küll aga sooviksin rääkida eestlaskonnast Soomes, keda on seal elamas, töötamas või õppimas 70 tuhat inimest või rohkemgi. Olin mitmetega teist koos eelmise reedel Helsingis, kus ESTO päevade ühe avaüritusena toimus noorte- ja tulevikuseminar. Mul läks väga hinge, kui ligi 30 riigi noored rääkisid kohapeal või videote vahendusel oma mõtetest ja tunnetest, mis puudutavad nende igapäevaelu asukohariikides, rääkisid oma unistustest, oma probleemidest, oma igatsusest vanavanematega kohtumise järele, oma igatsusest Eesti järele. Need on tõsised teemad, milledele me ei tohi riigi ja rahvana jätta mitte mingil juhul tähelepanu pööramata. Ma tean, et eestlastel Soomes ei ole ühtset katusorganisatsiooni ning, me peame tõdema, kindlasti ongi Soomes elavate eestlaste elukorraldus ja tegevus teistsugune, erinevatest paljudest
muudest eestlaste kogukondadest, mistõttu tõenäoliselt suurel hulgal inimestest Soomes üldsegi vajadus sellise organisatsiooni ja laiemalt ühistegevuse järele puudub. Kuid ma pean siiski väga oluliseks, et Soome eestlaskond võiks saada esindatud ka ülemaailmse eestluse koostöökomisjonis ning et Soome eestlastega seotud küsimused leiaksid oma kindla koha Globaalse Eesti programmis.
Siit jõuan teise teemani – Eestisse tagasipöördujad. Praegune valitsusliit on seadnud oma koalitsioonilepingus eesmärgiks luua välismaalt tagasipöördumiseks institutsiooni, mille ülesandeks on perede ja üksikisikute nõustamine, et lihtsustada Eesti elukorraldusega taas harjumist, elu- ja töökoha ning lastele koolikoha leidmist ja muude praktiliste küsimuste lahendamist. Praegu on Eesti ministeeriumid tegemas kaardistust ja analüüsi, kuidas seda eesmärki võimalikult paremini saavutada, kuid saan kinnitada, et Integratsiooni Sihtasutus on juba praegu väga olulisel määral selle institutsiooni rolli täitnud. Ma pean väga oluliseks, et Eestisse tagasipöördujatega seotud valdkond saaks Globaalse Eesti programmis olulist tähelepanu.
Kolmas oluline märksõna, mille siinjuures esile toon, on idapoolne diasporaa. On mitmed erinevad küsimused, mis seonduvad eestlaste ja Eesti kultuurivaradega Petseris ja selle ümbruskonnas, aga ka Peterburis ja teistes linnades. Me peame toetama ja aitama ka meie inimesi Abhaasias ning paljudes teistes paikades. Tihti ei ole nende probleemide lahendamine lihtne, aga meie kohus on niipalju kui see meist oleneb.
Seonduvalt juba öeldud märksõnadega – kindlasti on meil põhjust teha vajadusel jõupingutusi ka selleks, et sõlmida riikidevahelisi kokkuleppeid, mis aitaksid sealse eestlaskonna muresid lahendada. Olen ise kohtunud näiteks oma Soome kolleegiga perepoliitika valdkonnas eelmisel nädalal ning kindlasti saan ma tõstatada tema ees ja saavad mu kolleegid tõstatada teiste Soome valitsuse liikmete ees neid teemasid, mis on sealsete eestlaste elukorralduse jaoks olulised.
Globaalse Eesti programm saab loodetavasti olema kogu ülemaailmse eestlaskonna ühine looming. Kindlasti kaasame lisaks riigiasutustele ja eestlaskonna organisatsioonidele selle väljatöötamisse ka teadusasutusi, ettevõtjaid ja kodanikuühendusi. Veelkord – ärge jätke ühtegi ettepanekut ja head mõtet esitamata! Tähtis on, et meie ühiseks sihiks on midagi maailmale anda. See annab meile vajaliku ambitsiooni, avara mõõtkava, mis motiveerib ja inspireerib.
Ma tänan teid kuulamast ning soovin teile kõigile head Rahvuskongressi ja ESTO päevade jätku!
